18/02/19

See tähtis päev.

Olin seda päeva väga oodanud.
Samas see ootamise nädal läks Ülikiiresti.



Raido luges mulle igapäev sõnu peale, et vastust vaatame koos.
Olin nõus, et kui õhtul tööpäeva lõpetan, siis koju jõudes vaatame koos avutist.

Leppisime kokku, et Raido paneb GoPro ka käima, et positiivse vastuse puhul jääks emotsioon videosse ja hiljem oleks lahe vaadata. Idee ju iseenesest hea.
Mõeldud-tehtud. Kella 19:30 ajal kirjutasin Raidole, et kas kõik ikka valmis.
Tema juba ootas mind. 1,5 tundi veel oodata... põnevus kasvas ja minutid venisid tööjuures.


Kusjuures kui ma tagasi vaatan sellele ootamis nädalale, siis ainult ühe korra olid mul kõhus sellised valud, et mõtlesin, nüüd küll juhtub miskit.
Söögiisusid nagu pole, oksendamist pole, nagu miskit pole, peale selle et mu rinnad on valust lõhkemas. Isegi õrnalt vastu minnes olid mega valusad.


Verd käisin ma andmas hommikul umbes kella 9:00 ajal. Pidin tööle jõudma kella 10:00-iks ja olin üsna varajane, sest seal ei tea kunagi mitu inimest enne sind seisab.
Ükskord oli lausa 7 inimest enne mind. Ootasin peaaegu 45 minutit, et saaks verd anda.



Filmimine jäi kahjuks aga ära.
Õhtul 20:18 tuli mulle meil arstilt. Kahjuks on Iphone outlooki äpp selline, mis meili saabudes näitab ära ka mingi osa kirja sisust.

Niisiis ilmus minu silme ette kaks rida.
"Teie HCG vastus oli 34,1. Palju Õnne!"

Tohutu rõõm, pisarad jooksid, lootsin samal ajal, et ükski klient poodi ei astu. :)

Kirjutasin kohe ka Raidole, kuna ma valetada ja varjata sellist asja ei oska, siis ütlesin talle ka telefoni teel.


Kui koju jõudsin, siis tegime kohe videokõne ka Raido emale. Tema oli samuti väga õnnelik ja vesistas teisel pool telefoni ekraani.

Enda vanematele rääkisin 22.02 kuna nad tulid meile Tartusse külla ja ma tahtsin seda silmast-silma öelda.

Esimese koduse testi tegin 20.02. See kahjuks triipe ei andnud.
Teise testi tegin  21.02 ilmus esimene õhk-õrn triibukene.

Kolmanda testi tegin 25.02 ja seal oli juba 2 vägagi rasvast triipu.💕

04.03 käisin veel viimast korda Sekavini juures. Ta kutsus mind enda juurde, et kindlaks teha kas rasedus on kindlasti ikka emaka sisene, mitte emaka väline.

Algul ultraheli aparaadiga vaadates, ei suutnud ta rasedust leida, kuid pikema vaatamise järel siiki leidis. Olime mõlemad üsna ehmunud, aga õnneks siiski oli kõik korras, lihtsalt pisike kõhuelanik mängis juba varakult vingerbussi ja peitis ennast. :)


Seega, IVF esimese katsega õnnestunud!

Loodame, et nüüd ilusti ilma viperusteta lõpuni välja.



Aitäh, et lugesid!
Teie ML💕