Kõik sai alguse esmaspäeva 30.09
Meie juures oli Stella Kark kuna Kuldar ja Merlin olid pulmareisil. Stella oli meie juures neljandat päeva. Ütleks, et juba küllaltki hästi minuga harjunud. Sellel esmaspäeval tuli külla Ene koos Tarcoga.
Stella nõudis palju rohkem tähelepanu kui muudel päevadel. Väga palju tahtis sülle. Magada ei tahtnud üldse, oli juba üleväsinud. Lõpuks läksin temaga õue jalutama. Tegin rahulikult pikema tiiru.
Stella nõudis palju rohkem tähelepanu kui muudel päevadel. Väga palju tahtis sülle. Magada ei tahtnud üldse, oli juba üleväsinud. Lõpuks läksin temaga õue jalutama. Tegin rahulikult pikema tiiru.
Õhtul kodus ütlesin Raidole, et olen nii väsinud. Vasakut jalga viskas alt ära ja alaselg
oli kange-valutas. Panin Stella magama kella 20 ajal ja läksin ise ka.
Kell 22:58 ärkasin selle peale, et magasin loigus. Kõik selja ja tagumiku alt oli märg. Esmalt arvasin, et lasin voodisse. Olin nii unesegune veel, et reaalsus ei jõudnud kohale. Jooksin kohe vetsu ja hõikasin
Raidot, tema vaatas veel elutoas telekat. Vaatasin rumala näoga talle otsa ja ütlesin vist, et ma ei saa aru mis toimub. Unustasin nagu hetkeks ära, et olen rase.😁
Vett muutkui tuli ja tuli ja järjest jõudis reaalsus ka kohale.
Raido tõi mu telefoni ja hakkasime
nuputama mis edasi saab. Kutsusin järgi kiirabi kuna Raido pidi jääma koju Stellaga. Kiirabi tuli ruttu... vaatasid mu põrandale voolavat vett ja ütlesid, et kindlasti lootevesi. Ilus puhas ja selge. Nädalaid ainult liiga vähe 35+6.
Rääkisime ära, et Raido mind
haigla viia ei saa kuna Stella meil. Kiirabi arst ütles, et kui ma tahan siis nemad viivad mind, aga mind nagunii saadetakse koju tagasi, et võtku ma takso raha kaasa.
Pakkisin ruttu vajalikud asjad kokku. Panin mingi paksu sünnitusjärgse sideme alla, et sekundiga
riided märjaks ei saaks ja läksin kiirabi autoga haiglasse.
Minu esimene sõit kiirabiga.😀
Autos oli iste ära kiletatud, et ma ikka jumala eest seal üleujutust ei korraldaks.
Raido jäi niigi koju põrandaid kuivatama ja pesema.😀
Minu arust tuli seda vett metsikult. Liialdamata
ikka liitrites. Kuigi arst väitis, et seda ongi seal vaid liiter umbes.
Igaljuhul sõit haiglasse oli ülimalt ärev, peas oli sadamiljon erinevat küsimust ja mõtet. Väga suurt muret valmistas see, et mis saab Stellast. Raido hakkas kodus järjest Stella asju kokku pakkima ja samal ajal üritas kätte saada Kuldarit ja Merlinit.
Kiirabi töötajad olid väga toredad. :) Viisid mu sünnitusosakonda ja andsid üle arstidele.
Kohe suunati mind sünnituspalatisse pandi KTG alla ja võeti erinavad proovid tupest.
Lootevett ikka jätkuvalt tuli ja tuli. Kõik mu kodus selga pandud kuivad riided olid täiesti märjad jälle :D
KTG näitas väga üksikuid ebakorrapäraseid emaka kokkutõmbeid. Emakakael oli vaid 1,5-2 cm avatud. Analüüsi vastused aga näitasid, et mul on streptokok bakter tekitanud põletiku, mille tõttu muutus lootekott rabedaks ja seetõttu tekkis ka liiga varajane lootekoti rebenemine.
Koheselt hakati mulle tilgutama antibiootikumi. Sain seda mitu doosi öö jooksul.
Kuna ärevus oli nii suur ja adrenaliim laes, siis magama jääda oli nii raske. Kell oli vist umbes 04.00 kui veel korra rääkisin Raidoga ja siis uinusin.
Vahepeal oli Raido kätte saanud Kuldari, kes öösel palavuse tõttu ärkas ja oma telefonile interneti järgi pani. See oli tegelikult tõeline vedamine, sest meil ei olnud Kuldari ema numbrit, tema aga pidi Stella enda juurde võtma, kui selleks vajadus tekib. Öösel sõitis Kuldari ema Tartusse, ööbis Kuldari ja Merlini juures ja hommikul viis Stella maale.
Mina ärkasin hommikul kella 07 ajal selle peale, et ÄE tuli mulle uut AB doosi tegema. Peale seda ma muidugi uuesti magama ei jäänud.
Kuskil kella 09 ajal saadeti mind UH, et vaadata kui palju lootevett veel järgi on ja samuti taheti teada kui palju laps umbes kaalub.
Vett oli veel veidi alles, kuigi ma ei saa aru, kuidas see üldse võimalik on, sest seda tuli ju liitrite viisi välja :D
Lapse kaaluks näitas UH 2400 g ja 45 cm
UH tagasi palatisse jõudes ootas mind ees Raido, kes oli vahepeal Stella ära saatnud. Stella läks ilusti Järva-Jaani oma vanaema juurde. Minu süda oli rahul, ei muretsenud enam tema pärast.
Umbes 9:30 ajal tuli minu palatisse 3 arsti. Kuna UH oli tehtud ja proovid võetud, siis nende põhjal nad tegid ettepaneku sünnitus esile kutsuda. Esilekutsumise põhjus see, et kuna põletik oli äge, siis ei ole kindel, et see beebile edasi ei kandu ja samuti võib tekkida ka emakapõletik. Kuna beebi kaal ja vanus oli selline, et ta saab hakkama eluga väljaspool emaüsa, siis olin koheselt nõus esilekutsumisega.
Esile kutsuti pulbriga mille nimetuseks "Misoprostool". Arst ütles kohe, et see mõjub kõigile erinevalt. Mõni võtab mitu päeva enne kui üldse mõjuma hakkab... aga teisel mõjub kohe esimene doos. Mõtlesin oma peas selle jutu peale, et loodetavasti mul mõjub ikka kohe, et ei tahaks küll mitu päeva seal oodata :D
Esimese doosi sain kell 9:48, kahe tunni pärast pidi tehtama KTG, ehk siis umbes kell 12.
Öeldi kohe et kui kella 12-ks pole miskit mõjunud siis järgmine doos kell 14.00.
Kell 12:00 pandi mind KTG alla, siis olid juba kerged ebaregulaarsed kokkutõmbed, mõned valusad, mõned mitte, aga ei midagi hullu. :D
Umbes kella 13 ajal hakkasid juba tuhud tugevamaks muutuma ja kutsusin vahepeal koju puhkama läinud Raido tagasi.
Kui Raido jõudis olid mul juba üpris korralikud regulaarsed tuhud, umbes 2-3 minuti tagant ja kestusega 1-1,5 minutit.
Kella 14 ajal, siis kui oleks pidanud saama uue doosi olin juba korralikes valudes.
Tuhud järjest tihenesid ja selleks, et valusid leevendada, läksime jooga palliga dušši nurka, et Raido saaks mulle seljale sooja vett peale lasta... see oli tõesti vägagi lõõgastav. Selleks ajaks olid tuhud juba iga 1 minuti tagant ja kestsid samuti 1 minuti. Ajataju oli minu jaoks kadunud, seega ma ei tea kaua me seal dušši all olime.
Ühel hetkel tundsin, et ei saa enam palli peal olla, vaid pean kohe voodisse minema, eks avatus järjest suurenes ja seetõttu kartsin vist, et muidu sünnitan sinna samasse põrandale :D
Raido aitas mind voodisse ja samal ajal tuli ka ÄE vaatama kuidas meil läheb. Kuna ta nägi et mul on juba tihedad valud, siis pakkus naerugaasi. Sellega sattusin vist hoogu, sest muutusin nii uimaseks.. eks see 1 minuti tagant tuhu väsitas ka ikka parajalt ära, sest selle 1 minuti jooksul puhata ei jõudnud eriti. Suu hakkas tohutult kuivama ja täielik jõuetus tuli peale. Ei saa mainimata jätta, et Raidost oli tohutu abi, ta oli 101% minu jaoks olemas, pidevalt abistas ja motiveeris oma sõnadega.
Kuna sellel päeval oli väga palju sünnitajaid, siis enamus aja olime Raidoga kahekesti palatis.
Ühel hetkel ma tundsin, et tuhud on muutunud pressideks ja mul läheb järjest raskemaks. Ütlesin vist Raidole, et mine kutsu kohe ÄE laps kohe sünnib... Raido hakkas just minema kui ÄE sisse astus.
Unustasin veel mainida, et siis kui me dušši alla läksime siis ÄE küsis, et kas ma selja süsti tahan (Epiduraal), vastasin jaatavalt, aga terve tuhude aja ei tulnud keegi seda tegema...
Lõpuks jõudis see prigaad kohale alles siis kui ma juba korralikult pressisin... põhjuseks see, et ei olnud lihtsalt kedagi, kes seda teeks, kõik olid kuskil toimetamas.
Igaljuhul mõjus see süst alles siis kui tegin viimaseid presse. Kahjuks ma ei mäleta, mitu pressi ma tegema pidin, et laps sünniks, aga arvan et maksimaalselt 5.
Sünnitus ise läks tegelikult kiiresti. Korralikud valud hakkasid kuskil kella 14 ajal ja laps sündis 17:42. Kirja läks sünnituse kestuseks 3 tundi ja 55 minutit.
Sebastian kaalus 2360g ja oli 45cm pikk.
Kui laps oli sündinud lõikas Raido nabanööri läbi ja laps vaadati arstide poolt üle, tehti talle vajalikud protseduurid(mõõtmine, kaalumine, puhastamine) ja lubati lühikeseks ajaks minu rinnale.
Kuna Sebastian sündis oodatust varem oli ta nõrk, seetõttu ei lastud tal kaua rinnal olla.
Samal ajal kui Sebsu oli minu rinnal tehti mulle kerged ilupisted. Õnneks ma väga katki ei olnud, aga kuna avanemise protsess käis nii kiiresti siis kerged rebenemised siiski olid.
Vahepeal viidi Sebastian alla 2. korrusele (Sünnitusjärgne osakond) intensiivravi kabinetti.
Mina olin veel 3. korrusel sünnitus palatis, sain seal õhtusöögi ja peale seda korjasin oma asjad kokku ja kõndisin omal jalal 2. korrusele.
Kõik pere palatid olid täis ja ega me sellele ei panustanudki, kuna olime kindlad et peame mõnda aega haiglas olema, kuna Sebsu pidi ju kosuma.
Mina sain palatit jagada naisterahvaga, kes just oli sünnitanud oma 4-nda lapse. Sebastian oli intensiivis. Seal oli ta aparaatide all ja voodi oli soojendiga kuna ta ei suutnud veel ise oma keha temperatuuri hoida. Kell 23:45 lubati ta korra minu juurde, et saaksin talle rinda anda... sellest ei tulnud miskit välja, kuna ta oli nii-nii nõrk, ta lihtsalt ei hakanud imema.
Hommikul kell 06:00 helistati mulle palatisse ja kutsuti uuesti Sebastiani järele, uus katse rinda anda.. seegikord ta rinda ei võtnud.
Kuskil kella 11 ajal viidi meid üle lastehaiglasse. Seal olime 14.oktoobrini.
Lastehaiglas võttis Sebastian algul veidi alla, kuna ta ei tahtnud eriti süüa. Lõpuks paigaldati talle sond, läbi mille me teda toitsime. Peale seda hakkas vaikselt kaal tõusma. Soojavoodist saime lahti umbes nädalaga, sondi kasutasime ka iga päevaga järjest vähem ja lõpuks sõi ainult rinnast.
Kuna mul oli raseduse ajal diabeet, siis oli ka Sebastianil peale sündi veresuhkur paigast ära ja selleks, et see normaliseeruks süstiti talle glükoosi. Kui kõik oli korras- kaal tõusis, sõi ilusti ilma sondita ja veresuhkur oli korras, siis saime koju.
Selline on Sebastiani sünnilugu.
Igaljuhul mõjus see süst alles siis kui tegin viimaseid presse. Kahjuks ma ei mäleta, mitu pressi ma tegema pidin, et laps sünniks, aga arvan et maksimaalselt 5.
Sünnitus ise läks tegelikult kiiresti. Korralikud valud hakkasid kuskil kella 14 ajal ja laps sündis 17:42. Kirja läks sünnituse kestuseks 3 tundi ja 55 minutit.
Sebastian kaalus 2360g ja oli 45cm pikk.
Kui laps oli sündinud lõikas Raido nabanööri läbi ja laps vaadati arstide poolt üle, tehti talle vajalikud protseduurid(mõõtmine, kaalumine, puhastamine) ja lubati lühikeseks ajaks minu rinnale.
Kuna Sebastian sündis oodatust varem oli ta nõrk, seetõttu ei lastud tal kaua rinnal olla.
Samal ajal kui Sebsu oli minu rinnal tehti mulle kerged ilupisted. Õnneks ma väga katki ei olnud, aga kuna avanemise protsess käis nii kiiresti siis kerged rebenemised siiski olid.
Vahepeal viidi Sebastian alla 2. korrusele (Sünnitusjärgne osakond) intensiivravi kabinetti.
Mina olin veel 3. korrusel sünnitus palatis, sain seal õhtusöögi ja peale seda korjasin oma asjad kokku ja kõndisin omal jalal 2. korrusele.
Kõik pere palatid olid täis ja ega me sellele ei panustanudki, kuna olime kindlad et peame mõnda aega haiglas olema, kuna Sebsu pidi ju kosuma.
Mina sain palatit jagada naisterahvaga, kes just oli sünnitanud oma 4-nda lapse. Sebastian oli intensiivis. Seal oli ta aparaatide all ja voodi oli soojendiga kuna ta ei suutnud veel ise oma keha temperatuuri hoida. Kell 23:45 lubati ta korra minu juurde, et saaksin talle rinda anda... sellest ei tulnud miskit välja, kuna ta oli nii-nii nõrk, ta lihtsalt ei hakanud imema.
Hommikul kell 06:00 helistati mulle palatisse ja kutsuti uuesti Sebastiani järele, uus katse rinda anda.. seegikord ta rinda ei võtnud.
Kuskil kella 11 ajal viidi meid üle lastehaiglasse. Seal olime 14.oktoobrini.
Lastehaiglas võttis Sebastian algul veidi alla, kuna ta ei tahtnud eriti süüa. Lõpuks paigaldati talle sond, läbi mille me teda toitsime. Peale seda hakkas vaikselt kaal tõusma. Soojavoodist saime lahti umbes nädalaga, sondi kasutasime ka iga päevaga järjest vähem ja lõpuks sõi ainult rinnast.
Kuna mul oli raseduse ajal diabeet, siis oli ka Sebastianil peale sündi veresuhkur paigast ära ja selleks, et see normaliseeruks süstiti talle glükoosi. Kui kõik oli korras- kaal tõusis, sõi ilusti ilma sondita ja veresuhkur oli korras, siis saime koju.
 |
| Sassu oma uut sõpra uudistamas. |
 |
| Sebastian esimest õhtut kodus |
 |
| Esimene perepilt. |
Selline on Sebastiani sünnilugu.
💙
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar